Ergonoomika veebis

Ergonoomika on mõiste, mis võib mõnele tunduda võõras ja isiklikult ma ei näe ka ennast seda kasutamas igapäevaselt. Samas leian ma ennast vägagi tihti kasutamas mõistet nagu kasutajakogemus või siis inglise keeles user experience (UX), mis pole küll üheselt sünonüüm ergonoomikaga, kuid on suurelt jaolt kattuvad mõisted. Lisaks kasutajakogemusele räägime me ka tihti kasutajasõbralikkusest. See mõiste meeldib mulle veel eriti, sest eks igaüks ootab sõbralikku kohtlemist kõigi poolt, olgu selleks siis naabrimees, vanaema kass või siis Maxima iseteeninduskassa (viimase puhul pole ma väga "sõbralikku" kohtlemist tundnud).

Seoses ülemaailmse pandeemiaga olen koos elukaaslasega hakanud rohkem meelelahutust otsima netist ning kõige lihtsam viis oli endale Netflixi konto teha. Netflixi striimimisteenus on maailma kõige populaarsem ning COVID-19 viirusepuhang on nende ärile veel lisaks hoogu juurde andnud - niivõrd palju isegi, et nad pidid videode kvaliteeti vähendama, et mitte üle koormata kogu maailma võrguühendust. Võiks ju arvata, et selle streaming gigandi puhul on kasutajasõbralikkuse peale tehtud meeletuid investeeringuid ja hea kogemuse nimel hinnaalandusi ei tehta, kuid vahest võib next-gen kogemuse saavutamise nimel veidi liiale minna.

Jakob Nielsen on kirjeldanud viite peamist komponenti, mille abil kirjeldada kasutatavust: õpitavus, tõhusus, meeldejäävus, vead, rahulolu. Alustades positiivsest, Netflixi veakindlus tundub olevat teisest klassist. Senimaani ma olen seda kasutanud mitmete eri seadmetega ja mitte üheski pole tekkinud mingit tõrget, filmid ja sarjad on alati kenasti jooksnud ning tegemist on tõesti high-availability  produktiga. Õpitavuse koha pealt ei saa ka midagi halba õelda, avad lihtsalt lehe ja klikid filmi või sarja peal ja see hakkab mängima. Tegelikult ei pea isegi klikkima millegi peal, lihtsalt kursor peale ja juba treiler või klipp mängib. Lõpuks hakkab see närvidele käima, sest sa ei saa rahulikult filmi või sarja valida ilma, et ta ei tooks esile mingit suvalist sarja ja ei üürgaks läbi kõlari. Enda puhul olen täheldanud, et ma näen vahest liiga palju vaeva sellega, et mitte mingi filmi või sarja akna peale minna. Lisaks sellele tundub veider nende viis sulle ise parim film või sari leida. Esmalt visatakse sulle alati nende soovituslik materjal ette ning siis on järjest kõik jaotatud mingitesse minikategooriatesse. Tõhususe koha pealt ei saa küll kiita nende valikuid. Üldiselt võttes jääb mulje, et nad on üritanud kasutuskogemuse võimalikult lihtsaks ja lollikindlaks teha, kuid minu arvates on mindud liiale. Kas siis nende põhiline sihtgrupp keskmine ameeriklane ei soovi tõesti ise mõelda ning laseb Netflixil põhimõtteliselt valida filmid ja sarjad, mis ta vaatab?

Positiivsete kogemuste koha pealt võiks esile tuua Slacki suhtlusprogrammi. Igapäevaselt kasutan seda tööasjus ning leian, et võrreldes varasemate instant messaging programmidega on siin tehtud häid otsuseid mugavuse ja kiiruse osas. Näiteks, eelnevalt peamiseks suhtlusvahendiks olnud Skype ei lubanud sul elu sees siduda Outlooki, Jirat ja teisi app´e ning saada olulist infot näiteks uute ticketite kohta või siis meeldetuletust tänastest kõnedest. Märgusõnaks tänapäeval tundubki olevat kollaboratsioon erinevate süsteemide vahel, mis loob lisandväärtust töös või eraelus ning lihtsustab igapäeva toimetusi.  Jäädes Nielseni punkidele truuks, võiks kiirelt kokku võtta, et õpitavus Slacki puhul on kiire (ei ole tarvidust kuskilt manuaali otsida) ning kogenum kasutaja leiab ka kiirelt shortcutid üles, tõhususe koha pealt kindlasti parim sarnane app, meeldejäävuse koha pealt ei näe ka probleemi, sest kõik on intuitiivne, vead küll vahest juhtuvad, kuid pigem harva, ning rahulolu on ka üldjuhul garanteeritud (kui just pole ülemus kirjutanud Slacki tegemata ülesande osas, mis vajaks ASAP tegutsemist).